Jaan Toomik. Marco Polo kohtumine Ganeshaga. Akrüül, lõuend. 2016.

Esimene uni

Jaan Toomik

Millele viitab kunstniku esimene uni? Kas ühele une faasidest või esimesele pildile piltide pikas reas, mis nähtud kinnisilmi?

 

Pärast selle aasta jaanuaris lõppenud ja vananemise ilu üle põske pugistanud personaalnäitust Temnikova ja Kasela galeriis astub Jaan Toomik endast väljapoole jääva maailma hullusesse. Saagimispakul trooniva puuslikuga ja kirvevarrest välja kasvava halupuuga kaunistatud koduõue lohistab ta selle maailma hirmud ja igatsused.

 

Iga Jaan Toomiku näitus teostub ainult talle omases rütmis ja kontekstis, tema enda loogika järgi ja tema poolt fokusseeritud valguses. Enamasti näib kunstniku tööde kooslus ja sõnum vaatajale katkendliku ja ebaühtlasena, selle järjepidevus ja tähendus avanevad alles hiljem, järgmise väljapaneku tulles. Seegi on tähendusrikas, et kunstniku ebaühtluses on – nagu märgib Hanno Soans – midagi väga olulist*. Tema ausus iseenda kui reflektsioonipaiga (Alina Astrova tabav väljend)** dokumenteerimisel koosneb hulgast eelaimustest, nägemustest ja näiliselt irratsionaalsetest seostest, mis piitsutavad nii kunstnikku kui tema tööde tõlgendajaid aina suurema täpsuse poole. See, mis ei lase vaataja pingestatusel ja tähelepanul lahtuda, on Toomiku võime püüda kinni ja peatada mitte tunne või mõte, vaid neid ajendav, neid käima lükkav jõud. Viimane on pealispinnal nähtavast intiimsusest oluliselt suurem, on meid kõiki liigutav sõnastamatu mootor…keda see ei puudutaks?

 

Käesolev näitus jätkab Jaan Toomiku viimase aja väljapanekute tunnusjoont: kunstnikule iseloomulike valdavalt tumedate ja tuhmide värvikoosluste kõrval ripuvad üksikud punase, oranži ja lilla eredusest kantud plahvatuslikud maalid. Koheselt nahaaluseks sublimeeruvate võõrahirmu ja läheduse igatsusega võrreldes on nende maalide kirkuses pika vinnaga paratamatust, välist ja möödapääsmatut. Sel paratamatusel on unest äratamise võime ja omadus aidata jalule järjekordne kaader pikast filmist, mis räägib elust. Elust, millel niikaua kui ta tiksub, on alati kujundiks saav järg.

 

*Hanno Soans. Elu surmasuunaline voolus.Sirp, 18 dets.2015

**Alina Astrova pressiteade Jaan Toomiku näitusele „Smells Like Old Men’s Spirit“ Temnikova ja Kasela galeriis 5.11.2015- 9.01.2016