Näitus on avatud 16. XI – 4. XII 2011.

Kunstihoone galerii näitusega jätkab kunstnik Valli Lember-Bogatkina oma 90. sünnipäeva tähistamist: 30. oktoobril avati Tallinna Lauluväljaku laululava hoones läbilõige kunstniku kogu loomingust, keskendudes eelkõige monumentaalsetele töödele, mõni päev hiljem (kuigi publikule oli see vaadata juba 27. oktoobrist peale) Vabaduse galeriis Tallinna vaadete väljapanek “Minu Tallinn” ning nüüd naiste ning laste portreede näitus.

Kui Lauluväljaku näituse tööd on meie kunstipublikule tuttavad mitmetelt Valli Lember-Bogatkina varasematelt näitustelt, mida on olnud võimalik vaadata kõikjal üle Eesti, ehk need kuuluvad kunstniku krestomaatiasse, siis nii Vabaduse galerii kui ka Kunstihoone galerii näitusekomplektid sisaldavad just neid töid, mida pole kas väga ammu või ka üldse mitte eksponeeritud.

Kunstihoone galerii “Naise ja lapse” näitus ei käsitle ema ja lapse temaatikat, see väljapanek markeerib läbi aastate – esimene töö on 1940ndatest ning viimane 1980ndate lõpust – viisi, kuidas Valli Lember-Bogatkina on kujutanud naisi ja lapsi. Naised ja lapsed on olnud läbi aegade kunstniku huviorbiidis. Kõiki neid töid võib vaadata portreeliste lahendustena, kuigi nii mõnegi puhul ei ole kunstnikku huvitanud mitte niivõrd konkreetne isiksus, vaid laps ja naine kui selline, ajastule omane tüpaaž.

 Näituse juhatavad sisse kunstniku enda autoportreed, esimene 1950ndast, viimane 1980ndast. Ka kunstniku enesekujutamise viisi on mõjutanud ajastule omane visuaalia: tema 1950. aasta autoportree on romantilise noore naise kujutis, 1960ndatel lööb välja nõukogude tollasele filmikunstile omane tegusa töötava, kuid ülimalt naiselik seksapiilne naisetüüp, 1970ndatel sissepoole pööratud, mõtisklev, isegi nukker lähenemisviis. Samasugust kujundikeele transformeerumist võib täheldada ka teistes, antud juhul naiste ning laste portreedes.

Kuid kunstnik ei rakenda pelgalt nn moesuundumusi, nii modell (eelkõige portreeliste lahenduste juures), kuid sageli ka kunstniku enda seisund (meeleolu jne) on mõjutanud tema kujutamisviisi. Nii võibki eelkõige lastekujutised jagada portreedeks (seda eelkõige kunstniku perekonnaliikmete, poegade, nende laste puhul) ning nö sisekaemuslikeks, kunstniku omamaailma fantaasiapiltideks (kuigi ka nende puhul on kunstnik kasutanud konkreetset modelli). Erilise alajaotuse moodustavad nö eksootilised, karnevalilikud naiste ja laste, Teise, teistsuguse kujutised. Need on reisidel jäädvustatud eskiiside edasiarendused, kusjuures kunstnikku ei ole eksootilisuse, teistsugususe puhul mitte niivõrd huvitanud suveniirlik arusaam – ilu, noorus, seksikus, vaid isiksus ja elukogemus. Seetõttu kohtab selles žanris eelkõige vanade, tõsiste ja väärikate naiste kujutisi.

Kõik “Naise ja lapse” tööd on akvarellitehnikas, neis on vahetut eneseväljendust ning tehnilist meisterlikkust.

Valli Lember-Bogatkina omandas kunstihariduse algus Pallases, siis Riigi  Kunstikoolis, mille lõpetas 1940. aastal dekoratiivmaali erialal. Tema õpetajateks Kunsttööstuskoolis olid Roman Nyman, Eerik Haamer ja August Jansen. Sõja-aastail 1941-1942 täiendas ta end Tallinna Kujutava- ja Rakenduskunsti Koolis ning on sestsaadik töötanud Tallinnas vabakunstnikuna.

1950ndail ja 1960ndail tegeles monumentaalmaaliga: mosaiikpannoo “Estonia” teatrile (1950, asub praegu Laululava ruumides); Kalevi spordihalli fassaadi dekoratiivpannoo (1962, sgrafiito koos Margarete Fuksiga) ning Mustamäe esimeste paneelelamute monumentaalkaunistused 1960. aastail, samuti koos M. Fuksiga.

Valli Lember-Bogatkina meelismeediumiks on läbi aegade olnud akvarellitehnika, selles täpsust ning meisterlikkust nõudvas maalitehnikas on ta kujutanud nii koduseid Põhja-Eesti maastikke kui ka eksootilisi paiku alates Nõukogude Liidu põhja-, lõuna- ja idaaladest ning lõpetades välisreisidega Sri Lankasse ja Kuubasse. Aga ta on maalinud ka paljude tuntud kultuuritegelaste portreid ning figuraalseid kompositsioone. Viimastel aastatel on ta kasutanud ka akrüülitehnikat. Akvarelli kõrval on kunstniku suur armastus ka joonistamine: nii pliiatsi- kui ka söejoonistusena. Võib isegi öelda, et Valli Lember-Bogatkina mõtleb joonistamise kaudu ja abil.

1983 omistati talle Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus. 2011.a. kevadel autasustas Tallinna linnavalitsus teda linna teeneka kultuuritegelase preemiaga.

Pressiteate koostas

Reet Varblane,

Tel 55655014