Jüri Arrak. Roheline tuli
Tallinna Linnagaleriis on 23. augustist kuni 20. oktoobrini avatud Jüri Arraku näitus „Roheline tuli“. Väljas on valik kunstniku viimase viie aasta joonistusi. Olete oodatud avamisele neljapäeval, 22. augustil kell 18.00!
„… Ja maastikke pildistage, iseäranis taevast ja merd, need on ju peaaegu laialivalguvad figuurid.“[1]
Nii kirjutab Ilmar Vene Jüri Arrakule septembris 2000. Meeste kirjavahetus on kestnud selleks ajaks juba kuus aastat, mille jooksul on selgeks saanud, et ega Arrak lihtsalt maastikku oma kunstitöödes ette võta. „Liiga kerge,“ ütleb ta.
Jüri Arraku loomingus esineb maastik vaid aeg-ajalt ja sedagi fooni täiteks. Haruharva on ta teinud „puhast“ maastikupilti küpses eas, küll aga õpipoisiaastail ja varasematel reisidel kätt harjutades. Neist piltidest pole ta ise suuremat pidanud, pole neid eriti ka eksponeerinud. Mõned inimesed, nagu Arraku pikaajaline kirjapartner Ilmar Vene või selle näituse kuraator, on innustanud kunstnikku maastikujäädvustamise väljakutsele vastama, kumbki omamoodi, kumbki tulemuseta.
Ka näituse „Roheline tuli“ ettevalmistus algas kavatsusest pisendada pikki aastaid kosmilisi tõdesid kuulutanud „märkinimese“ osatähtsust ja suurendada linna- ning loodusmaastike isetut eluvaimu Jüri Arraku uutes joonistustes. Osutada kunstniku andele ja oskustele, mis pajatavad tema ametist vaikselt aga sädelevalt. Kahjuks kukkusid kuraatori lootus ja kunstniku katse sellele vastu tulla haledalt läbi, andes tulemuseks tõdemuse, mille Arrak kenasti ja kurbuseta sõnastas järgmiselt: „Vana mees ei õpi uusi trikke.“
Lõpuks sai tehtud valik viie viimase aasta joonistustest. Kui tervikpilt tuligi kirjuvõitu, siis oskas tööde autor lohutada: „Neid joonistusi ühendav lüli on täiesti olemas, selleks olen ju mina!“ Ja tõsi see on, pealegi ka välja ütlemata jäänud, aga üldteada asi, et mees, kes on vabakunstnikuna vastu pidanud 1969. aastast, kelle loomingus on peale maali, graafika ja joonistuste veel illustratsioonid, ehte-, medali-, vaiba- ja filmikujundused, lisaks arvukad sõnavõtud ja kirjutised, on fenomen, kes võib pidada monolooge.
Nii ongi ainsaiks tagasihoidliku ambitsiooni aga suurejoonelise teostusega maastikuvaadeteks sellel näitusel käe- ja silmaharjutused, mis tehtud eri aegadel Koola poolsaarel ja Karpaatides, Vietnamis ja Prantsusmaal. Väike valik, lisaks üks suur maal. Need on täis avarust õhkuvaid orgusid ja järvi, losse ja kindlusi, kus vaatepilte fikseeriv kunstnikukäsi püüab silmale avanevale suurejoonelisusele järele jõuda, ja kus kunstniku filosoofia ei dikteeri pildi tähendusvälja.
Ülejäänus sekkuvad kohatisse ruuminägemusse Jüri Arraku loomingu tunnusmärgiks muutunud londisted, linnud ja märkinimesed, prohvetlikud näod ja dramaatilisevõitu olukorrad. Tinglikult, väga tinglikult, võiks öelda „maastik“ ka ajavagudest pragunenud nägude kohta mõnes tema viimases töös.
[1] Jüri Arrak, Ilmar Vene. Ilma naljata. Kirjavahetus 1994–2000, lk 469. Kirjastus Ilmamaa 2017.