Hapruse jäljend

„hapruse jäljend“ käsitleb õrnust kui tööviisi, kus kuivamine, pragunemine, deformatsioon ja ebaõnnestumine ei ole kõrvalekalded, vaid loomingu sisemine loogika. Graafik Maria Erikssoni ja skulptor Mari Männa teosed sünnivad protsessis, kus vorm puruneb, pind praguneb ja haavub ning materjal omab oma tahet, avades dünaamilise omailma, milles vigastus ja taastumine, kest ja tühimik, katkemine ja uuenemine põimuvad tähenduslikuks materiaalsuseks. 

„Näitus käsitleb viljakust laiemalt kui bioloogilise või sooliselt piiritletud mõistena. Viljakus on siin eksistentsiaalne seisund – võime muutuda, olla vastuvõtlik ja püsida ebakindluses. Näitus kutsub vaatajat kogema haprust ja õrnus mitte nõrkuse, vaid elujõu ja uuenemise allikana ning osadust kehalis-tsüklilise elukäsitusega» selgitab kuraator Madli Ljutjuk.

Mari Männa keskendub kesta, nahaajamise ja koorumise motiividele. Kest on tema teostes korraga kaitsev ja habras, piir, mis on paratamatult purunemisele määratud. Praod, paakumine ja ebakorrapärasused ei ole vead, vaid sünni ja muutumise tunnused. Männa suuremõõtmelised skulpturaalsed vormid kujutavad üleminekuseisundeid: kest, osaliselt koorunud organism ja vahepealne, alles kujunev vorm. Inspiratsiooni ammutab Männa soome-ugrilisest omajuursest mütoloogiast ja animistlikust maailmakäsitlusest ning  looduslikest ja evolutsioonilistest protsessidest, kus haprus ja kohanemisvõime on ellujäämise eelduseks.

Maria Erikssoni lähtub graafikast kui ajalisest ja kehalisest tööviisist. Tema teostes on haav eeltingimuseks: midagi uut saab ilmuda vaid vigastuse kaudu. Armkude jääb pinnale materiaalse mäluna ellenavst puudutusest. Erikssoni kasutatud materjalid – kummiaraabik, mesi, marli ja kivi – seovad kehalise ja geoloogilise aja, ühendades efemeerse ja püsiva. Installatsioonides, kus kummiaraabik avaldub oma eri vormides, avaneb aeglane, hoolest kantud vastupidavus. Erikssoni teosed suhestuvad kivistumismüütidega, kus keha muutub maastikuks ja kivi toimib kaitseva ja mälu talletava pinnana. 

Vorm ei allu täielikult kunstniku kontrollile, vaid kujuneb koostöös materjaliga. Negatiiv, õõnsus ja tühimik ei tähista puudust, vaid võimalikkust – kohta, kus uus saab tekkida. Erikssoni ja Männa teosed ei paku lihtsat lootus- ja loodusesteetikat, vaid kutsuvad vaatajat läbima ebamugavust ja võõristust – seisundeid, kus kadumine ja ebakindlus muutuvad kehaliselt ja materiaalselt tajutavaks. Teadmatus tuleviku osas on võimalus jõuda teistsuguse tundlikkuseni: tähelepaneliku ja vastutustundliku suhteni maailmaga, mis on haavatav. Mõlema kunstniku praktikas on keskne roll tunnetuslikel oskustel – kuulamisel, jälgimisel ja reageerimisel. 

Näitus jääb avatuks kuni 5. aprillini 2026