Vladimir Yankilevsky ja Valeri Vinogradov. Elementaarsed vormid ja tunnete anatoomia (tööpealkiri)
Kuraator Tamara Luuk
Moskvas 1938. aastal sündinud Vladimir Yankilevsky ja 1952 samas ilmavalgust näinud Valeri Vinogradov lahkusid Venemaalt ja asusid elama üks 1990 New Yorki, sealt paar aastat hiljem Pariisi, teine Tallinna aastal 1980. Kuivõrd mõjutab kahe sarnases kultuuriruumis ja sarnaseses poliitilises kliimas kujunenud kunstniku loomingu kulgu nende elukäik?
Mõlemad on üksiklased, kunstivälja melu ja ülerahvastatust vältivad, vene keele ja kultuuritaustaga, mõlemad maailmakodanikuks olemise raskuse ning kodumaatuse vahel kõikuvad loojad. Suurlinna, klassikalist muusikat ja džässi armastav võimsate polaarsustega töötav nõukogude alternatiivkunsti klassik Vladimir Yankilevsky ning Eesti loodusega piirnevat turvalisust hindav ja käsitööst lugu pidav Valeri Vinogradov, kes sukeldub meeleldi peenetesse faktuurivärelustesse, tasakaalustades neid teise äärmuse, satiiri ja sõna appi võtva pilaga. Mõlemal on annet ja haaret, üks paneb ennast Eesti kunstipildis maksma abstraktsete maalide jõulise tundlikkusega 1980-ndate lõpust, teine kerkib maailma kunstikeskuste tähelepanuvälja juba 1970-ndatel.
Yankilevsky üldistab halastamatu kriitilisusega selle maailma vastandlikkust, kaht teineteist tühistavat ja samal ajal toetavat polaarsust, maailma toimimist saatvat valgust ja pimedust. Tema vahel sarkastiliselt veidrad olendid on oma alasti naeruväärsuses eepiliselt üldistavad, nende tagant piilub Kurja manipuleeriv vaim. Vinogradovi inimest kisub odava edevuse, peaaegu porno poole, tema enesekesksus ja pahed on sirgjooneliselt ekshibitsionistlikud. Mõlema kunstniku inimtunnete anatoomiat lahkavate teoste esteetika näib olevat tagaplaanil, näib olevat kujutatust lahus, aga on ometi täiesti kohal.
Küsimusele kas „kus?“, „kuidas?“ ja „millal?“ mõjutavad kunstnikuks olemist, vastaksid mõlemad väga tõenäoliselt „ükskõik kus“, „ainuvõimalikult“ ja „millal tahes“.