Haavatav jäljend
Mari Männa ja Maria Eriksoni ühisnäitus lähtub materjalist kui aktiivsest osalisest. Haprus ja õrnus on siin tööviis: vorm sünnib pragunemisest, murdumisest ja hoolest. Kuivamine, deformatsioon ja jälje tekkimine ei ole kõrvalekalded ega ebaõnnestumised, vaid protsess, mille kaudu materjal mäletab, muutub ja kujundab omaenda rütmi. Näituse kuraator on Madli Ljutjuk.
„„Haavatav jäljend“ käsitleb viljakust laiemalt kui bioloogilise või sooliselt piiritletud mõistena. Viljakus on siin eksistentsiaalne seisund: võime muutuda, olla vastuvõtlik ja püsida ebakindluses. Näitus kutsub vaatajat kogema haprust ja õrnust mitte nõrkuse, vaid elujõu ja uuenemise allikana ning osadust kehalis-tsüklilise elukäsitusega,“ selgitab kuraator Madli Ljutjuk.
Esimest korda koos töötavad kunstnikud vaatlevad sama küsimust eri suundadest. Männa teostes avaldub koorumise loogika: maailm sünnib lagunemisest ja üleminekuseisunditest, kus elu pole veel oma lõplikku vormi leidnud. Erikson alustab haavast – hetkest, kui pind avatakse ja on sunnitud mäletama. Kummalgi ei ole vorm lõpptulemus, vaid ajutine seisund: midagi, mis on alles kujunemas.
Skulptuuri- ja graafikaprotsesside kaudu näeme, kuidas vorm tekib seal, kus miski on katki või pooleli. Pragunemine, kuivamine, jäljendamine ja deformatsioon ei tähista katkestust, vaid loovat dünaamikat. Näitus räägib kahest kujunemisviisist, koorumisest ja haavast kui ühe ja sama protsessi erinevatest avaldumisvormidest.
Näituse taustal on maailm, kus kindlad piirid on hajumas. Inimene ei ole enam keskpunkt, vaid üks osaline kehade ja materjalide põimunud võrgustikus. Sellises maailmas muutub viljakus vastuvõtlikkuseks – võimeks jääda avatuks ka siis, kui tulemus pole ette teada. „Haavatav jäljend“ kutsub aeglustama ja märkama, kuidas elu sünnib just katkestuste kaudu.
Näitus jääb avatuks 5. aprillini 2026.
Mari Männa (snd 1991) on Eesti skulptor ja installatsioonikunstnik, kelle looming uurib narratiivide kujunemist ja kultuurilist identiteeti. Ta on omandanud magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemias ning täiendanud õpingutega Amsterdamis Gerrit Rietveldi Akadeemias ja Helsingis Aalto Ülikoolis. Tema töödes põimuvad rahvapärimused ja kaasaegsus, mida ta väljendab intuitiivses ja materjalidega eksperimenteerivas vormikeeles. Männa on esinenud mitmetel isiku- ja grupinäitustel Eestis ja välismaal, sealhulgas Tartu Kunstimajas, Draakoni galeriis, Uus Rada galeriis. Lisaks kunstilisele tegevusele töötab ta õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias.
Maria Erikson (snd 1985) on graafik, kes elab ja töötab Tallinnas. Ta on lõpetanud Helsingi Kunstiakadeemia graafika õppesuuna magistriõppe. Eriksoni looming keskendub materjalidevahelisele dialoogile, uurides keha, kivi ja paberipinna kohtumispunkte ning nendevahelisi suhteid. Tema teoseid on viimastel aastatel eksponeeritud näiteks Tallinna XIX Graafikatriennaalil, Neon galeriis Wrocławis Poolas ja isikunäitusena GÜ galeriis. Erikson on õpetanud graafikat Eesti Kunstiakadeemias ning Oslo Kunstiakadeemias, varasemalt ka Helsingi Kunstiakadeemias. Tema tööd on pälvinud mitmeid auhindu, sealhulgas Wiiralti konkurss-näituse ergutuspreemia (2025), Eduard Wiiralti (2019) ja Ann-Margret Lindelli stipendiumi (2021, Rootsi).