Sirel
Jass Kaselaan, Krisjan Teder, Eduard Wiiralt. Kuraator Jevgeni Zolotko
Tallinna Linnagaleriis avatakse 6. mail kell 18 kunstnik Jevgeni Zolotko kuraatoridebüüt „Sirel“, mis ühendab Jass Kaselaane, Kristjan Tederi ja Eduard Wiiralti loomingu laiemale publikule vähe tuntud teosed.
Jevgeni Zolotko käsitleb kunsti ja kunstnikku, loomingut ning elu ühtmoodi nõudliku mõõdupuuga, mis lähtub mugavustsoonides kaduma kippuvaist valikutest. Teda ei kõneta massidele suunatud narratiivid, vaid inimese individuaalne toimetulek ühiskonnas, kus patriotism, poliitiline manipulatsioon ja võimusuhted kipuvad üksikisikust üle sõitma. Tugeva, süvitsi mineva kunstnikuna paneb Zolotko näituste tervikpildi kokku üksikuist elusaatustest nii, et nende kaudu avanevad laiemad ühiskondlikud ja ajaloolised mustrid. Näitusi koostab ta ühtaegu kunstniku, kuraatori, kujundaja ja dramaturgi rolle ühendades, suhtudes enda valitud tegelastesse mõistvalt ja armastusega, neid murdvasse ajaloo kulgu valu ja sageli lootusetu vastuhakuga.
Eduard Wiiralti, Kristjan Tederi ja Jass Kaselaane teoseid ühendava näituse „Sirel“ võtab ta kokku järgmiste sõnadega: „Autorite väljendusrikka ja vahel vastuolulise loomingu kaudu moodustub nüansirikas tervik, mille keskne teema on inimese põhimõttelised valikud: anonüümsuse ja isikupära, üksiku ja hulga, originaali ja koopia vahekord. Peale Eesti paremikku kuuluvate kunstnike loomingu eksponeerimise soovin lisada väljapanekule tänapäevases ühiskondlik-psühholoogilises kontekstis olulise mõõtme: vajaduse mõtiskleda üksikisiku valikute ja paratamatuse üle, mis kaasnevad oma tahtest ja identiteedist loobumisega suuremasse inimkooslusesse kuulumise nimel.“
Näitus jääb avatuks 13. juulini 2025 Tallinna Linnagaleriis Harju tn 13.
Jass Kaselaan (s 1981) on skulptor, kelle loomingut tuntakse eelkõige suurte ja objektikesksete installatsioonide kaudu. Ürgse, ideologiseerimata monumentaalsuse, robustse plastika ja materjalikäsitluse kõrval tajume tema teostes tagasihoidlikult looritatud intellektuaalsust, delikaatset tervikutunnetust. Karedale, näiliselt vaesele ja materiaalse absurdini viidud kujundlikkusele on vastukaaluks tema teoste algmotiivide humanistlik vaimsus, kordumatu helge iroonia ja autori selgelt eristatav õrnus kujutatava vastu.
Kristjan Teder (1901–1960) on maalikunstnik, keda on iseloomustatud sõnadega „naivistlik“, „aednik-maalija“, „lillemaalija“, „kunstielu ääremaa mees“. Nende veidi üleolevate määratluste taga seisab aga hoopis väljendusrikkalt reljeefse ja mitmekesise saatusega inimene, terviklik karakter ja omanäoline looming. Vastuolulise ajaloolise ja kunstiajaloolise perioodi läbinud kunstnik oli kahtlemata karastunud nii esteetilises, intellektuaalses kui ka üldfilosoofilises plaanis. Tema lillemaalide esmapilgul lihtsakoelise, pretensioonitu vormi ja tagasihoidliku koloriidi tagant paistab siiras, võltsambitsioonidest vabastatud, lihtne ja elujaatav tarkus.
Eduard Wiiralt (1898–1954) on graafik, maalikunstnik ja skulptor. Tema loomepärand on Eesti kunstiajaloos pretsedenditult kaalukas, laialdaselt tuntud ega vaja õnneks pikemat tutvustust. Süvenedes Wiiralti teostesse, puutume kokku tegelikkusega, mis on kahemõtteline, vastuoludes sündinud eluilmingute konglomeraat. Sarnaselt eksistentsiaalse purgatooriumi äärt mööda käinud kunstnikuga avaldub ka tema loodud inimeste ja kujundite maailm.
Jevgeni Zolotko (1983) on üks omanäolisemaid Eesti nüüdiskunstnikke, kes astus kunstiväljale 2000. aastate lõpus. Tema loomingu keskmes on verbaalse ja ainelise materjali vahekord. Oma ruumispetsiifiliste installatsioonidega toob ta esile inimloomuse universaalsed jooned, mis on kultuuri ja religiooni kaudu põlvest põlve edasi kantud tunnetus ja mahasurutud alateadvus.