Surve all
Kuraator Siim Preiman
Elas kord üks täiesti normaalne inimene. Üle kõige maailmas armastas ta magada vähemalt 7 tundi ja süüa enam-vähem 2000 kilokalorit ööpäevas. Veerandi kogu oma eluaastatest veetis ta erinevates õppeasutustes, kus ta koos sadade, kui mitte tuhandete teiste normaalsete inimestega õppis kõiksugu asju. Mitte selliseid asju, mis teda huvitasid, või mis tal erakordselt hästi välja tulid, vaid selliseid, mida dikteeris kava. Täiskasvanuna, peale kooli lõpetamist, veetis ta kolmandiku oma ajast, see tähendab, umbes poole oma ärkveloldud tundidest kellegi teise jaoks tööd tehes. Selleks, et see töö tal ka hästi välja tuleks, külastas ta regulaarselt arste, kes teda mõõtsid ja uurisid ja vajadusel putitasid. Nii püsis selle normaalse inimese töövõime mitukümmend aastat suhteliselt kõrgel tasemel. Ühel hetkel kohtas ta ühte vastassoost normaalset inimest ja sai temaga 1-3 normaalset last ning nii õppisid ja töötasid nad oma elupäevade lõpuni, mõtlemata hetkekski, et asjad võiksid või saaksid olla kuidagi teisiti.
Kas te tunnete seda inimest?
Idee normaalsest inimesest on inimkonna ajaloo kontekstis suhteliselt uus nähtus, mille juured ulatuvad vaid kolm sajandit tagasi, valgustusajastusse. Umbes sama vana on ka kapitalism, praegu maailmas valdav majandussüsteem, mis tugineb eraomandile ja vabale kaubavahetusele ning mis vajab toimimiseks palgatööliste näol neid samu normaalseid inimesi. Tegelikkuses on inimkond mitmekesine ning iga indiviid jääb ühele või teisele poole normaalsuse nullpunkti. Viimastel kümnenditel on tõusujoones erinevate neuroloogiliste häirete, allergiate ja muude tervisehädade diagnoosimine, millele otsitakse kõva käraga erinevaid põhjuseid. Puude sotsiaalse mudeli järgi ei ole mitte inimesel midagi puudu, vaid puudu on sotsiaalne tugi ühes või teises mõttes erinevale inimesele. Probleemiks osutub sel juhul kehtiv kord, mis oma kitsa normiga koormab juba oma olemuselt mitmekesist inimkonda ning sisuliselt toodab aasta-aastalt tõsiste terviseprobleemide ja puudega inimesi aina juurde. Kavandatav näitus püüab sellesse normi auke torkida, seda avardada ja küsitleda. See norm teeb paljudele haiget, mõnikord silmnähtavalt, teisel pool murendab kehi aegamisi, salamisi, ilma lõputa silmapiiril. Kui paljudel on tegelikult mõni nähtamatu puue? Mis hinnaga nad seda igapäevaselt ületavad? Kas asjad võiksid või saaksid olla teisiti?
“Surve all” kuulub Kunstihoone kestvasse näitusesarja, mis pöörab erilist tähelepanu hea olemise võimalikkusele ja sotsio-ökoloogilisele vastutusele enam kui kindla huku tingimustes. Näitusesari on institutsionaalne katse leida põletavate küsimuste käsitlemiseks eetiliselt sobiv platvorm, mistõttu on selle korraldamisel kaasaegse kunsti näituse standardretseptist välja jäetud kõik ühekordsed vahendid ja kasutatud ainult kohapealt leitud materjali nii vähe kui võimalik.