Katrin Pere. Pilvelinnad I. Autoritehnika. 280x145 cm. 2016
Foto: Toomas Huik

Katrin Pere. Pilvelinnad

21. juunil kell 18.00 avatakse Kunstihoone galeriis Katrin Pere vaipade näitus „Pilvelinnad“. Oma julgelt üldistava, taktiilse kujundlikkusega on Katrin Pere vabakunstnik rohkem kui vaibakunstnik. Tema tööde materjal, pinnad, kompositsioon ja värv kutsuvad end vaatama kui maali, mida tuleb näha originaalis, mitte reprona. Kui vana põlvkonna maalijatele oli valguse intensiivsus see, mis elustas värvikooslusi, siis Katrin Perel liigutavad pinnamuutusi kokkuõmmeldud materjalide tekstuurid – tegija sõrmejäljed vaibal nagu maalija pintslitöö pildis.

 

Näitus on avatud 22. juunist kuni 23. juulini.

1977. aastal kunstiinstituudi cum laude lõpetanud tekstiilikunstnik Katrin Pere kutsuti kohe samas koolis maali ja joonistust õpetama. Oma õpetajatena nimetab Pere kolleege väga erinevaist ainevaldkondadest disaini-, ehte-, teatri-, maali- ja vaibakunstist graafikani: tema anne ja haare pole algusest peale püsinud ühe valdkonna raamides. Pärast gobeläänina teostatud lõputööd keskendus Pere autoritehnikas tekstiilipannoode loomisele, kasutades neis kõikvõimalikke materjale.

 

Kunstihoone galeriis 2003. aastal toimunud Pere isikunäituse „Hoolib, ei hooli“ kohta kirjutas Tiina Käesel “Sirbis”: “Ta on väga tugeva akadeemilise aluspõhjaga kunstnik, suurepärane joonistaja ja maalija, tugev ka ruumiliste tööde rakendamisel; valdab loomulikult klassikalisi tekstiilitehnikaid kuid eelistab võtteid (nõelumine, aplikatsioon, polsterdus, drapeerimine, trükitekstiil jne), milles mõte saab kiiremine teoks, jääb värskeks ja vahetuks.” Anders Härm märkis samast näitusest: „Pere kavandeid ei tee ja tehnikast ei hooli, tarbekunsti status quost ei huvitu ja materjalile murrab pidevalt truudust“. Selles eituste kaudu tehtud komplimendis on nii tunnustust kui tõde. Ainuüksi tarbekunsti- ja disainimuuseumi püsiekspositsioonis olevat linnusulgedest „Muretiiba“ ja kümnetest tuhandetest nööpnõeltest vaipa „Üks versus“ nähes saab aimu va(i)bakunstnik Katrin Pere tunnete ja veendumuste isepäisusest kantud loominguskaalast. Kunstniku kirglik otsekohesus põhjendab tema piiride pideva nihutamise oskust alal – justnagu tagasihoidlikul ja kodukaunistaval -, millel ta võimsalt ja väsimatult liigub. Kord arutledes ja vaieldes, kord unistades ja pilvi vaadeldes.

 

«Mäletan ema aknaid pesemas ja vanu lapitud linasid akende ette asenduskardinatena riputamas. Valgus, mis läbi nende tekstuuri tuppa tuli, oli ebaühtlane, sume ja kaunis. Oma nõelutud vaipades püüan seda tunnet tänaseni» – Katrin Pere.