Mihkel Ilus ja Marten Esko. I. Installatsioon. 2016
Foto: Jekaterina Abramova

Tupik

Mihkel Ilus / Marten Esko

Tupik on töösolev näitus kuues vaatuses ja kaheksateistkümnes peatükis koos filmiepiloogiga. Seda ei avata ega sulgeta, sest selle algus ja järelelu kuuluvad mujale. Vaatajad on oodatud galeriisse korduvalt sisse astuma, et saada osa pidevast muutumisest – objektide, materjalide ja mõtte lühikesest olemisest nende sünni ja surma vahel.

Mida öelda näitusest, mille idee – näitus näituse tegemise protsessist, näitus, mille autorid ja osalejad jutustavad oma lõppematuid lugusid neid kokku tõmbamata – oli algusest peale intrigeeriv ja lahtine ning on seda suurelt jaolt siiani? Rõhutades pidevalt muutuva väljapaneku avatust reeglina lõpetatud staatiliste ekspositsioonidega võrreldes, nihutavad selle algatajad kogu ettevõtmise mõjuala ja kestvusaja galeriist välja. Kuhu? Kui tupikusse, siis Tupikusse, mis tähistab midagi, mida ta võib ka mitte tähistada. Niisama nagu Ilus ja Esko, kes teineteist toetades iseennast tühistavad … või vastupidi.

 

Insenerimõtte ilu ja respektaableid töömehe liigutusi etendades ehitab Mihkel Ilus minimalistlikke ruumikoreograafiaid, neile lisanduvad kümned eelnevalt tehtud visandid. Vaevalt valminud, vaheldub üks installatsioon teisega; protsess algab otsast peale. Seda saadab järk-järgult näitusekülastajale avanev libreto – Marten Esko kirjutatud atraktiivsetest osadest koosnev kontekstivaba kirjandusteos. Sarnaselt Ilusa installatsioonidele kätkeb kirjutatud tekst endas algusest peale omaenese sisu kehtetuks muutmist, sest ainus, mis laiahaardelist mosaiiki koos hoiab, on teda raamistav formaat. Esko sünkroonis toimivat suhet Ilusaga võiks samahästi „Kameeleoni sõnastamiseks“ nimetada: ruum on kujundatud, asjadel vormid, nendest moodustuva koosluse ainsaks inimese poolt antud tähenduseks on pidev rahutu muutumine.

 

Kõik on siin ambivalentne – pehmed ja tahked, tahet ja tahtetust kandvad objektid, üks raamat ja üks film nende hulgas. Kõik nad näivad kinnitavat, et oluline on tegu, on suhtluses püsimine. Küsimust emma-kumma mõttekusest ei püstitu. Seoseid tekitavalt mälult on eemaldatud koondumist võimaldav kese, ainult tsitaadid seisavad iseseisvalt püsti: „Kui üks asi suudab õige ja vale vektoril nii mitmes äärmuslikus punktis asetseda, siis milleks üldse vaeva näha. Tundub, et ei ole mõtet seda tupikusse viia, tegemist ei ole kunstiga, las ta jääb“; „Lisaks, see oli juba Baudelaire, kes tegi ettepaneku lisada kaks uut sissekannet inimõiguste nimekirja: õigus endale vastu rääkida ja õigus lahkuda“ (M. Esko, Tupik VI 3 ja IV 3); „Tänapäeval toimib kõik inimese segadusse ajamise ja selles seisundis hoidmise suunas. Tupik on katse võtta sellest välja mingi kunstiline kvaliteet“ (M. Ilus).

 

Ühe mehe võiks veel uksest sisse lasta. See mees on kirjutanud: „Absurdiinimene paljundab seda, mida ta ühendada ei suuda“; „Absurditeos illustreerib mõtte loobumist omaenese tähtsusest, tema taandumist näivuste käivitaja ja mõttetuse kujutaja rolli. Kui maailm oleks selge, poleks kunsti“; „Võib olla, et kunstiteose suurus ei peitu sedavõrd temas endas kui väljakutses, mille ta inimesele esitab“ (Albert Camus, Sisyphose müüt, pr k 1942).

Tupik on ringiga kunsti juurde jõudev näitus, mis tahab asetada kunsti oma aega. Tundub, et teadlikult, aga ka vastupidine pole välistatud.

 

Näitust toetavad: Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital

 

Autorid tänavad: Allan Appelberg, Anneli Juhani, Asso Riisalu, Dénes Farkas, EKA Foto, Epp Õlekõrs, Johannes Säre, Jekaterina Abramova, Kirill Tulin, Tõnis Loorits, Maarika Solovjov, Maarja Tõnisson, Maria Esko, Meinar Mäesalu, Veiko Õunpuu, Valge Kuup