Hiline pärastlõuna
Paul Kuimet
Paul Kuimeti uusimad tööd näitusel „Hiline pärastlõuna“ Tallinna Linnagaleriis näitavad arhitektuuri ja interjööri peegeldustel, valguse muutumises ja rikkalikes toonides. Sisuliselt jätkab Kuimet juba tuttavate teemadega tema varasemast loomingust, kus esikohal on vaataja suhe nii reaalse kui pildistatud ruumiga, liikumise ja paigalseisuga.
Paul Kuimet töötab fotokunstnikuna klassikaliste motiividega nagu interjöörivaade, vaikelu või arhitektuur. Tema piltide ja filmide süžeed on äärmiselt lihtsad, kuid just seetõttu võimaldavad rohkem esile tuua kaamerat kui vahendajat ja fototransparenti või filmi kui taasesitajat. Kuimet ei teeskle hetkekski oma kaameraga renessansijärgset tsentraalperspektiivist lähtuvat nägemist, mida kokkuleppeliselt peetakse loomulikuks, vaid tema vaatamisviisi naturaalsus peitub varases postmodernismis. Filmikunsti „uus laine“ keskendus individuaalsetele vaatenurkadele, nägemise ja loo jutustamise tegelikule ebapidevusele. Ainult et Kuimet kasutab filmikunsti montaaži asemel vaataja paigutamist ja tema pilgu suunamist reaalses ruumis – iga fototöö on samas ka ruumiinstallatsioon, milles vaataja kohaneb, liigub piltide suhtes, näeb neid kas koos või vastupidi – kunstniku dramaturgia kohaselt ainult ükshaaval järgemööda.
Peamiselt arhitektuuri ja elukeskkonda jäädvustava fotograafina on Paul Kuimetil sotsiaalse tähenduse kihistus olemas ka „Hilise pärastlõuna“ teostes. Autor on tundnud pikemat aega huvi modernistliku arhitektuuri, samuti modernismi utoopiate ja igapäevase elu „mittekohtade“ – ajutiste, iseloomutute või kergesti muudetava identiteediga kohtade vastu. Vaade pärast tööaega tühjaks jäänud bürooruumi, anonüümne kontorimööbel ja dokumendikaustad, pakettakna raam, üksik õitsev potilill on märgid teatud eluviisist ja töökorraldusest, mida harva kirjeldataks kui naudingulist. Kuid Kuimet estetiseerib seda tugeva kompositsiooni kõrval ka ootamatult luksusliku värvivalikuga. Oma huvi modernismi utoopiate vastu ilmutab Kuimet näituse viimases töös. „Perspektiiviuuring“ on digitaalse montaaži abil tekitatud mulje Brüsseli signatuurhoone, 1958. aastal valminud Atomiumi, peegeldustest.
Näitus on valminud Fotokunstnike Ühenduse ja Belgia Espace Photographique Contretype kunstnike residentuurivahetuse raames ja oli esimest korda eksponeeritud Brüsselis 13.04.—05.06.2016.
Paul Kuimet (snd 1984) on õppinud fotograafiat Eesti Kunstiakadeemias (BA 2009, MA 2014), täiendanud end Helsingi Kunsti- ja Disaini Ülikoolis (TaiK). Pälvinud Wiiralti stipendiumi (2011) ja Sadolini kunstipreemia (2012). Viimased näitused: Balti paviljon. Eesti, Läti ja Leedu ekspositsioon 15. Veneetsia Arhitektuuribiennaalil (2016); Espace Photographique Contretype (Brüssel, 2016); Kohatu. EKKMi rändnäitus (2015—16); Plahvatusest tasandikule (Tartu Kunstimuuseum, 2015); Must maja. Märkmeid arhitektuurist (EKKM, 2014); Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod (Kumu Kunstimuuseum, 2013).
paulkuimet.ee
Näitust toetavad: Wallonie-Bruxelles International, Eesti Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Foku, EIDOTECH Polska, Abakhan Fabrics
Kunstnik tänab: Mikk Heinsoo, Siim Saadoja, Emer Värk, Reimo Võsa-Tangsoo, Laura Toots, Anu Vahtra