Juulius Vaiksoo performance & näituse “Haavatav jäljend” finissage

NÄITUSEST: “Haavatav jäljend” käsitleb materjali kui aktiivset osalejat, mitte passiivset vahendit. Pragunemine, kuivamine, jäljendumine ja deformatsioon ei ole siin vead, vaid loovad sündmused. Haprusest saab meetod, mille kaudu vorm tekib.

Mari Männa skulpturaalne praktika avaneb lagunemise ja uuenemise tsüklitena, kus pragunemine, kihistumine ja valamine moodustavad teoste sisemise loogika. Soome-ugri mütoloogiale toetudes ilmuvad arhetüüpsed kujundid nagu maailmamuna ja nahka heitev madu – kujundid, mis viitavad sulgumisele, purunemisele ja taassünnile. Tema teosed paiknevad hoidmise ja lagunemise piiril, justkui esile kaevatud nii sügavast minevikust kui kujuteldavast tulevikust.

Maria Erikson lähtub vastupidisest suunast – haavast kui alguspunktist. Töötades kivi, kummiaraabiku, mee ja marliga, käsitleb ta pinda kui mäletavat keha. Jäljed, lõiked ja surve ei kujuta, vaid tekivad puudutuse kaudu. Tema praktika liigub kujutamiselt jäljendamisele, kus vorm sünnib surve, kleepumise, kuivamise ja eemaldumise kaudu.

Mõlema kunstniku puhul mõtestatakse viljakus ümber – see ei ole pelgalt bioloogiline, vaid võime olla vastuvõtlik ja lubada muutusel toimuda. Näitus käsitleb haavatavust kui loovat seisundit, millest uued vormid saavad alguse.