Benjamin Badock ja Kaido Ole. Varblane peos
Kuraator Siim Preiman
Kunstihoone galeriis on 19. novembrist avatud Benjamin Badocki ja Kaido Ole paarisnäitus „Varblane peos“. Levinud stereotüüpe võimendades kujutavad kahe kunstniku teosed elu idüllilises ideaalmaailmas. Kuraator on Siim Preiman.
Näitus jääb avatuks 24. jaanuarini.
Eesti elanikkonnas suurenev üksteisest eraldumine loob aina viljakama pinnase kadeduse, väljajäetustunde, aga ka pettekujutelmade tekkeks. Selle kõrval on loendamatult pinnapealseid ja tähtsusetuid kadeduse põhjuseid, sest kadedus ju sissetulekut ei küsi. Nii ongi näituse pealkiri laenatud ütlusest „Parem varblane peos kui tuvi katusel“, mis lühidalt tähendab, et ole õnnelik selle vähese üle, mis päriselt oma, mitte ära himusta seda, mis kätte ei ulatu.
Ometi näib, et kuskil sisimas kripeldavast kadedustundest lahti saamine ei ole üldse lihtne. Kaido Ole, kes eksponeerib näitusel fantastiliste majade uut maalisarja, pakkus suvel Eesti Ekspressile antud intervjuus välja positiivse tõlgenduse: „Elu oleks õudselt igav, kui me saaksime selle ära lahendada. Et nüüd on inimesed korras. See, et sa kogu aeg pead tegelema selle möriseva elukaga enda sees – see tegelikult ongi õnnelik elu.“
Ole majade kõrval on väljas Benjamin Badocki graafilised lehed inimfiguuridega. Hoolimata sellest, et geomeetrilise lihtsustamise tulemusena on kaduma läinud nende silmad, ninad ja suud, on nad siiski täiesti äratuntavad. Siin on pitskardina tagant piiluv vanaema, tahvli ees seisev õpetaja, punase ninaga kloun ja paljud teised. Me võime ainult arvata, millised näevad välja mörisevad elukad nende sees.
„Benjamin Badocki ja Kaido Ole näitus on meie maailma lihtsustatud ideaalmudel,“ ütleb näituse kuraator Siim Preiman. „Kahe kunstniku loomingu kohtumisel rullub lahti täiesti uus lugu ambitsioonidest, unistustest ja läbikukkumistest. Siin elavad nägudeta inimesed, kes sõidavad ringi täiesti mittemidagiütlevate autodega ja elavad luksuslikes, kuid üdini ebapraktilistes majades. Sellesse elu kõverpeeglisse vaadates tekib paratamatult küsimus, kas nad on ka õnnelikud.“
Benjamin Badock (1974) on Leipzigis elav ja töötav graafik, kelle meelistehnika on kõrgtrükk. Klassikaliste graafikatehnikate eksperimentaalse ja tavatu kasutamise kaudu avardab tema looming graafikat kui kunstivälja. Ta on õppinud Braunschweigi kunstikõrgkoolis (2001–2009) ja Eesti kunstiakadeemias (2005–2006). Tema viimased näitused on „Life is Live“, Stuttgardi ITO-Raum (2019), „… yellow and blue, that’s for you“, Kölni Parrotta Contemporary Art (2018) ja „Open Studio“, Pariisi Cité International des Arts (2017).
Kaido Ole (1963) on Tallinnas elav ja töötav kunstnik. Tema loomingu keskmes on kontseptuaalne maal. Ole teatraalsed ja vastuolulised süžeed ühendavad erinevate maalistiilide võtteid geomeetrilisest abstraktsionismist popkunsti ja uusrealismini. Ta on õppinud kunstiakadeemias disaini ja maali (1982–1992) ning töötanud samas kõigepealt õppejõuna ja hiljem maaliosakonna professorina (2003–2010). Tema viimaseid näitusi: „Pimekohtamine“, Moskva Triumfi galerii (2017), „Nogank Hoparniis“, Tallinna kunstihoone (2016) ja „Uus maja“, Tartu kunstimuuseum (2015).