Imat Suumann ja Eike Eplik. Õhtu varjus

Eike Epliku ja Imat Suumanni näitus Tallinna Kunstihoone galeriis sulandab kahe eri põlvkonna autorite tööd kummastavaks keskkonnaks, kus kohtuvad hämarad linnamaastikud ja judinaid tekitav omamütoloogia.

Imat Suumanni linnavaated ja -kollaažid ning Eike Epliku loodusvormid ja muinasjutuolendid moodustavad koosluse, mis on samal ajal nii õdus kui ka judinaid tekitav. Tegemist on justkui õhtuse linnaga, kus järgmisel nurgal paistev tänavalatern võib mõjuda nii julgustava kui ka kurjakuulutavana. „Õhtul on mingi ahistuse moment sees. Mulle endale tulevad meelde devoni kihid ja keskaegne Tartu. Üle Emajõe vaadata õhtuvalgust niimoodi, et ise oled varjus. Siis tekib tunne, nagu see ahistaks. See on ühtepidi valus ja samal ajal maru ajalooline kah,“ ütleb Imat Suumann.

Eplik ja Suumann näivad esmapilgul vastandliku paarina. Üks on noor ja energiline, moodsa kunstikeelega vabalt ümber käiv autor, kelle kunst sobitub hüperboliseeritud meemide ja massikultuuri maailma meie ümber. Teine aga ürgtartulik pallaslikke traditsioone järgiv maalija, kelle esteetilised arusaamad ja ka teoste tonaalsus on pärit mõnest varasemast ajastust. See ei takista neil moodustamast nii ühtset ruumi kui ka selle sisu, mida Eike Eplik kirjeldab järgmiselt: „Imatil on näitusel linn, on majad, on maastik, ongi see ümbrus. Mina teen sinna keskele mingit sorti butafooria ja detailid. Linnas või tänaval ongi igasuguseid asju. Imati maalid ei välista midagi, mida mina võiksin sinna sisse teha, see on ikkagi loogiline kooslus.“