Ivar Veermäe. Igavesed huvid
Ivar Veermäe näitus „Igavesed huvid“ Kunstihoone galeriis ilmlikustab erinevate ühiskonnakihtide sündivate, põrkuvate ja hääbuvate huvide igavese ringkäigu. Arhitektuuriobjektide saatuse ja tähendusliku moondumise abil näitab kunstnik nende huvide mõju käegakatsutavalt ja silmaga nähtavalt!
Ivar Veermäe näitus “Igavesed huvid” kestab 26.oktoobrist kuni 2. detsembrini.
Ivar Veermäe (s 1982, tegutseb Berliinis ja Tallinnas) tööd kulgevad nagu võrgustunud maailma niidistik, mis peab teraselt silmas kontrollimatu terviku toimimist. Nad dokumenteerivad selle terviku üksikuid osi, täiendavad ning nüansseerivad luubi alla võetud teemasid, kasutavad juba ülesvõetud kaadreid erinevates kooslustes, vahetavad mõõtkavasid ja esitamisplaane ning süvendavad tõdemust kõige üksteisega seotuse sisulisest paratamatusest.
Näituse aluseks olnud sündmusi ja nendest lähtuvaid üldistusi kirjeldab kunstnik järgmiselt:
„„Igavesed huvid“ on erinevaist seostest, infokildudest ja materjalidest koosnev lugu, mille keskmeks on Londonis asunud Baltic Exchange börsihoonega seotud sündmused. Maja valmis 1903.aastal ning hävis kahe Provisional IRA autopommi läbi 1992. ja 1993. aastal. Pärast pommirünnakuid oli plaan Baltic Exchange fassaad ja suur saal uue hoone struktuuri lisada. Maja võeti tükk tükilt lahti ja dokumenteeriti väga põhjalikult. Tekkinud vaidluse kinnisvaraarendajate ja muinsuskaitse vahel võitsid esimesed ning maja tükid pandi müüki. Mõned aastad hiljem ostsid kaks eestlast need ära. Baltic Exchange hoone jäetud tühimikus Londoni keskel kõrgub antud hetkel inglise staararhitekti Norman Fosteri büroo ikooniline “Gherkin” (või Swiss Re hoone, mis enam Swiss Re-le ei kuulu).
Antud (imelik) lugu tekitab erinevaid assosatsioone ja küsimusi, millest moodustuvad näituse erinevad osad: Balti börsihoone õilsatest materjalidest detailid, mida kõrvutatakse ajutise ja odava OSB materjaliga; arhiivifotod Baltic Exchange´ist pärast pommiplahvatusi ja näituse jaoks töödeldud fotod maja sisevaadetest; kõlaritest kostuvad ja tupikussejõudvad telefonivestlused Norman Fosteri hoone asunikega. Dokumentaalkaadritest koosneva videoga kõrvuti on näitusel 3D animatsioon erinevaist renderdustest, alates buckminsterfullerlikest kuplitest, millest on mõtteliselt välja kasvanud kogu retrofuturism (ka Fosteri „Gherkin“) ja fotogrammeetrial põhinevad ebastandartsed kujutised. Kõik see, et näidata arhitektuuri rolli muutumist „kivisse salvestatud institutsioonist“ spekulatiivseks turundusobjektiks. Näituse pealkiri on laenatud briti poliitikat (Lord Palmerston, Windston Churchill ) läbi aegade iseloomustanud lausest: „Meil pole püsivaid sõpru ega püsivaid vaenlasi, on vaid püsivad huvid“.
Veermäe rohkelt videot kasutaval detektiivitööl pole midagi ühist mateeria raskusest niisama vaba kontseptualismiga. Pigem sarnaneb tema tegevus jõukatsumisega totaalse ja raskesti tõlgitava reaalsusega. See reaalsus ei anna võimalust paralleeleksistentsideks, ja vaataja tajub seda. Kunstniku loodud installatsioonidesse sukelduva näitusekülastaja ärevus võib põhjenduda tulevikuaimdusega, kus üksikinimene ei algata, vahenda ega lõpeta midagi. Aga ka eelnevale üsna sarnase minevikkumineku hirmuga, kus tsivilisatsioonieelsest tribaalsest eksistentsist allesjäänud koopajoonised ei jutusta kunstnikutöö, vaid võimuga kõhedast ühekssaamise ilust.
Kunstnik tänab: Maido Juss, Mattias Veermets, Hannes Brunner, Mehis Rump, Margot Paali, Anja Dreissig, Toomas Täht, Elle Veermäe, Tiit Veermäe, Kadri Veermäe.