Hanna Samoson. Võlukunst on mõnikord väga lähedal eimillelegi

Kas üks tegevus saab olla ühtaegu iseenda käivitaja ja lõpptulemus? Kuidas muutuda sulgkergeks ja loobuda liigsest? Kunstnik Hanna Samoson näib olevat pidevas liikumises. Kõrvaltvaatajana ei pruugi arugi saada, kas see liikumine on eeskätt rahutu või hoopis rahustav. Näiteks kõmpis ta kord läbi kogu Rail Balticu trassi, teine kord püüdis seilata kõigile 2222 saarele Eestis. 

Seekord viib Samoson külastajad teekonnale, mis tinglikult peegeldab näitusele eelnenud aastat tema elus. Ükshaaval võtab ta ette oma sidemed perekonna, meedia, tervise, vaimu ja kõige muuga, mis teda siin ilmas hoiab. Alustades loobumisega, lõpetades leppimisega, otsib ta kutsutud kaasautorite abiga teatavat askeetlikku küllust. Seisundit, kus miski poleks liiast, aga millestki poleks puudust.

Hanna Samoson (1987) kompab kunsti piire ja püüab puudutada tundmatut. Püsides pidevas liikumises, on talle intuitiivse loojana omased kiired ja spontaansed otsused. Õppinud fotokunsti Eesti kunstiakadeemias ja filmi Praha etenduskunstide akadeemias FAMU. Sügisel 2020 läbis ta kestus-performance’i käigus jalgsi Rail Balticu tulevase trassi Iklast Tallinna. Viimaste etteastumiste hulka kuuluvad rühmanäitused „Mändfulness“ Tallinna Linnagaleriis (2021) ja Vana-Võromaa kultuurikojas (2022) ning „Pikipiirijooksja, rotipüüdja ja müüriladuja“ Kunstihoone galeriis (2022).