Skip to main content

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa. Korduvad mustrid

Kuraator Tamara Luuk

Mari Kurismaad ja Sirja-Liisa Eelmad tervitades, näitusele mõeldes

 

Igati mõistetav on, et Mari Kurismaa ja Sirja-Liisa Eelma leidsid kunstnikena teineteises mõttekaaslase. Nad mõlemad kasutavad kujundi korduvust sellele pildi aktiivset tausta või tervet tööd juhtivat rütmimustrit ehitades, neid mõlemat võlub idamaine rahu ja sisevaatlus. Nende pildimaailmad on inimtühjad, aga tundlikud. Need ei välista kedagi. Nii Mari kui ka Sirja-Liisa värvivalikud on läbimõeldult rafineeritud ja nüansirikkad, kuigi erinevad. Nii Maril kui ka Sirja-Liisal on oma võtted ja vaatenurk kunstile, aga on veel midagi.

Mari: Kõik olulised asjad on nähtamatud – kui mõnd neist pisutki nähtavamaks õnnestub teha, siis see ongi kunst. Sisearhitektina on mind eriti paelunud ajaloolised interjöörid. See korraga kahes ajas toimetamine on tekitanud kummalise tajunihke ja õrna võimaluse hetketi kuhugi aegade vahele piiluda. Nüüd uuesti maali poole pöördudes tahaks proovida selles kogemuses edasi kaevata.

 

Sirja-Liisaga on meil tõesti mingi aastatetagune kummaline äratundmine olnud, ei oskagi lähemalt seletada. Tema „Tühjenevate tähendusväljade“ maalide juures oli mul tunne, nagu need võiks minu maalitud olla. Tema soov eriti pretensioonituid asju teha on mulle seesmiselt vägagi mõistetav, mu puulehtede maalimine meeldib mulle ka sellepärast: vaadata vaikselt iga puulehte eraldi, see võtab nii palju aega ja tähelepanu. Maalidest tuleb tasakesi ikka seda välja, mida sinna sisse on pandud.

 

Sirja-Liisa: Maal on olend, ta tahab, et oleksid ta lähedal. Mitte ainult vaataja ei pea teda vaadata saama, vaid ka maal peab vaadata saama oma vaatajat. Kunstnik on talle tundide, päevade ja kuude kaupa peale hinganud, teda õrnade pintslitõmmetega elule äratanud. Ta on sündinud armastusest, nagu enamasti ikka sünnitakse.

 

Olen mõelnud, et maalid on nagu aja akupangad, mis säilitavad endas nende loomisele kulunud töötunnid ja näitusesaalis vaataja ees vabastavad selle aja, nõnda et vaatajal on võimalus kogeda suurt hulka aega ühe hetkega.

 

Maal on alguses märg, siis niiske. Ta vajab aega, et kuivada. Maal paneb enda järel ootama isegi oma looja. Selles seisneb tema suursugusus. Maalil pole kiiret, ta on väärikas ja enesekindel. Ta paneb su ootama ja see ootus on oluline. Ootus ongi oluline.

 

Mari on oluline. Ta on täiesti oma, temas on kergust, ilu ja absurdi, ta naerab lahedalt. Tema maalide julge metafüüsika ja (inim)tühjus on liigutanud midagi väga olulist mu sees. Mari loob ideaalmaailmu, korrastatud välju. Tema ruumid ja natüürmordid koosnevad algkujundeist või korrastatud vormidest. See korrastatus meid vist ühendab. Igatsus mingi ideaali järele, mis võib olla hetk enne kaost või kõik hetked kõikide kaoste kohal.

 

***

 

Kunstniku, eriti maalikunstniku jaoks on ruumis hingav ja valguse käes elav maal olulisem kui tahes heast fotojäädvustusest või püüdlikult näitusele sekundeerivast tekstist. Viimaste antav eelmaitse ja lubadus jäävad eelmaitseks ja lubaduseks niikaua, kuni täituvad päris näitusel päris maale vaadates. Lubadusena lisame sellele tekstile Stanislav Stepaško pildistatud galerii ja eelmaitsena väljavõtteid ühest teisest tekstist.

 

Sirja-Liisa ja Mari näituse ettevalmistamise ajal, eelmisel sügisel, viibis Sirja-Liisa Prantsusmaal kunstiresidentuuris Grez-sur-Loing’i külakeses, 80 km kaugusel Pariisist. Leppisime kokku, et ta saadab meile iga päev „postkaardi“-märkmeid, ülesvõtteid ja kirjeldusi möödunud päevast. Need postkaardid olid avameelsed, lihtsad ja kujundlikud, täis rõõmu ilust, rahust ja soojusest. Ka siis, kui neist piilub kõhedust selle maailma ebatäiuslikkuse pärast, inimlikku hirmu kindlustunde puudumise tõttu, vägivaldsest, kärarikkast ning sõjakast hoidumise eest. Ka siis.

 

Grez-sur-Loing, 10.09.2019

 

Luuderohi kasvab eestlasel toalillena potis, siin metsikult looduses. Igapäevane veiniklaas on prantslasele (söögi)kultuuri osa, meil märk hiilivast alkoholismist. Kirikukell lööb pool- ja täistunde isegi siis, kui missa toimub vaid kahel korral kuus ja sealgi enam palju ei käida (enamasti ikka vanemaid inimesed ja mõni üksik lasterikas katoliiklik perekond oreliviledena täitmas pingirida). Autod võivad olla vanad, ühe vanamehe hobiks võib olla maalimine (ta tuleb mitmel hommikul kell 8 jõe äärde, seab põhjalikkusega üles oma maalikasti, et püüda lõuendile motiiv vana sillaga); teine võib pidada väikest kasutatud raamatute poodi, kust mina omakorda võin osta kolme euro eest Jacques Prévert’i luulekogu. Ja see kõik on nii pagana loomulik. 

 

16.09.2019

 

Kirjutasin eile hommikul oma päevikusse read: „Ilu. Ilus. Imeilus. Ilu on oluline. Siin Prantsusmaal, eemal Eesti skeptilisusest, iroonilisusest julgen seda tunnistada. Esmalt endale. Aga miks mitte avalikult? Või on ilu sedasorti kategooria, nagu ka pühadus ja vaimsus, millest on õigem vaikida. Sõnad on neile liiga vänged. Asjust, millest sõnades rääkida ei oska, on parem vaikida. Ja teada, et see, millest vaikime ei ole kübetki vähem oluline sellest, millest rääkida oleme otsustanud. Nii on vaikus ja tühjus justkui ilu kaksikvennad, tema saadikud maailmas.“


Vaatan neid väikeseid paberist töid, mis ma siin teinud olen. Need on teistsugused, kuidagi kerged ja vabad ja mängulisemad. Ilusad. Aga neis puudub üks mõõde – salapära. Ja ehk lisandub just see omadus töödele põhjamaa madalrõhkkonnas. Siinsed tööd on sellest painest vabad, aga sellevõrra ka vaesemad.

 

18.09.2019

 

Eile mööda Pariisi galeriisid hulkudes, sattusin ka tänavaile, mida ilusaks pidada ei saa. Belleville’i linnaosast, sealse elu laiast värvikaardist ei osanud eemale hoida. Jah, olen nõrganärviline, oma nahka hoidev (väike)kodanlane. Pugesin ruttu lähimasse metroojaama ja sõitsin tagasi turvalisse linnasüdamesse, endal linnu süda rinnus pekslemas. Sulgeksin end meelsasti mugavasse, siidi, sameti ja villatupsudega vooderdatud pesakesse, kus peenemate parfüümidega lõhnastatult loeksin luulet ja palvetaksin lootuses, et mind rahule jäetaks ning et see häirimatu õndsus igavesti kestaks. 

 

20. ja 21.09.2019

 

Hommik. Olen teel Pariisi. Bussipeatuses ootab koos minuga kolm meest kollastes vestides – jään rahulikuks. Fontainebleau ringteel bussitäis „kollaseid veste“ lehvitamas aknast trikoloore – muutun veidi rahutuks. Rongijaamas veel mõned tarmukad võitlejad pealinna poole teel – keeran otsa ringi ja sõidan tagasi koju.

 

Ateljees on vaikus, mida lõhub vaid pliiatsi sahin paberil, tuule hääl puudes ja üle lendavad lennukid. Valgus, mis on juba madal, aga ikka veel leebe. Nukrus. Nukrus, et kõik saab otsa. Et rahu saab otsa. Et see Prantsusmaa varasügis saab minu jaoks otsa … Kõik muutub ja saab otsa. Kõik teiseneb.

 

Vt ka Sirja-Liisa Eelma ja Tõnis Jürgensi videoid väljavõtetega Sirja-Liisa päevikust.