Vestlus Boris Groysiga
Online-vestlus
Olete oodatud esmaspäeval, 10. jaanuaril kell 18 kuulama online-vestlust filosoofi, esseisti, kunstikriitiku ja meediateoreetiku Boris Groysiga, kus vaadeldakse käsimusi, mille on tõstatanud uudne installatsioon „Aine, mitteaine, antiaine“. Projekti „Teisel pool mateeriat“ raames valminud installatsioonis esitatakse eritellimusel valmistatud ekraani ja liitreaalsuse kaudu varasemate näituste digimudeleid.
Vestlust juhivad Tallinna Kunstihoone kuraator Corina L. Apostol ning kunstnik ja kirjanik Kristaps Ancāns.
Arutelu keskendub Vitaly Komari ja Aleksandr Melamidi kunstiteoste „Projekt kommunismiaja monumendi muutmiseks“ (1999, arvutijoonistus, 28 × 21,6 cm, erakogu) ja „Nimeta installatsioon (kraana küljes kõlkuv kuju)“ (2002, kommunistlik monument, kraana) digitõlgendusele liitreaalsuses. Algseid teoseid eksponeeriti esimest korda 2002. aastal Karlsruhe kunsti- ja meediakeskuses ZKM toimunud näitusel „Iconoclash. Teisel pool teaduse, religiooni ja kunsti pildisõdu“.
„Mida teha monumentaalpropagandaga?“ Selle küsimuse esitasid välisvene kunstnikud Vitaly Komar ja Aleksandr Melamid 1992. aasta projektikonkursil, kui kommunistlikud monumendid muutusid pärast Nõukogude Liidu lagunemist ühtäkki ülekirjutamist ootava mineviku sümboliks. Mälu kustutamise asemel ei lase Komari ja Melamidi käsitlus ajalugu unustada. Rippuva kuju järgi ei saa kindlalt väita, kas skulptuuri parasjagu paigaldatakse või eemaldatakse.
Liitreaalsuse abil kujutatakse maa ja taeva vahel kõlkumist nii otseses (kuju rippumine) kui ka ülekantud tähenduses (kahevahelolek). Ehkki seda palja silmaga ei näe, muutub skulptuuri teisaldamise ikonoklastiline akt tajutavaks, kui kasutada käes hoitavat mobiilseadet.
Kuidas me suhestume selliste nõukogude monumentide vormiga põlvkonna vaatevinklist, kes pole nende objektide loomise aega otseselt kogenud ja kelle suhtumine neisse on seega teistsugune? Kas analüüsime nende vormi või funktsiooni? Milliseid tähelepanekuid saab nende monumentide kohta teha, kui vaadelda neid väljaspool algset konteksti, elades samas nõukogude mineviku jäänuste seas?
Komari ja Melamidi kunstiteose tõlgendust liitreaalsuses eksponeeritakse 2002. aastal Karlsruhe kunsti- ja meediakeskuses ZKM toimunud näituse „Iconoclash. Teisel pool teaduse, religiooni ja kunsti pildisõdu“ digimudeli osana. Tegevuspõhises rahvusvahelises koostööprojektis „Teisel pool mateeriat. Kultuuripärand virtuaalreaalsuse lävel“ (2019–2023) käsitletakse seda otsekui näidisjuhtumit.
Projekti raames loodud installatsioonis „Aine, mitteaine, antiaine. Kunagiste näituste virtuaalkülastus“ esitletakse Tallinna Kunstihoones 10. novembrist 2021 kuni 16. jaanuarini 2022 kahe varasema näituse digimudelit, kus arvukate muude eksponaatide seas võib näha ka teost „Kraana küljes kõlkuv kuju liitreaalsuses“.
Vestlus on tasuta. Ingliskeelset sündmust kantakse voogesitusena üle Zoomi keskkonnast ja see kestab ligikaudu 1,5 tundi.
LÜHITUTVUSTUSED
Boris Groys on filosoof, esseist, kunstikriitik, meediateoreetik ning vene avangardi ja nõukogudeaegse kunsti ja kirjanduse rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert. Tema tegevus hõlmab väga erinevaid traditsioone prantsuse poststrukturalismist tänapäeva vene filosoofiani, ometi paikneb see kindlalt esteetika ja poliitika ristumiskohas. Groys on New Yorgi ülikooli vene ja slaavi uuringute üleilmselt tunnustatud professor, European Graduate School’i filosoofiaprofessor ning Karlsruhe Staatliche Hochschule für Gestaltung’i vanemteadur, olles varem töötanud seal kunstiajaloo, -filosoofia ja meediateooria professorina. Aastal 2001 oli ta Viini kaunite kunstide akadeemia direktor ning aastatel 2003–2004 juhtis Saksamaa föderaalse kultuurifondi uurimisprogrammi „Post-Communist Condition“. Hiljuti avaldas MIT Press tema raamatu „Logic of the Collection“ (2021).
Kristaps Ancāns uurib oma kontseptuaalses kunstiloomingus inimeste, looduse ja masinate lõimumist tehisintellektiga. Tema tegevus hõlmab skulptuuri, teksti ja installatsioone, milles on sageli kineetiline komponent. Tema viimase aja projektid „Great Memories (sizewise)“ (Dubulti kunstijaam, 2018) ja „what can’t we just create“ (Mark Rothko kunstikeskus, 2021–2022) tegelevad postsovetlike piirkondade ruumilise ja ajaloolise orientatsiooni ning arenguga põlvkonna vaatepunktist, kes peab vastutama oma elupaiga eest, mõjutatuna nõukogude kultuuripärandist. Ancāns on pälvinud Cecil Lewise skulptuuristipendiumi ja Helen Scott Lidgetti auhinna. Ta on Eesti Kunstiakadeemia kaasaegse kunsti magistriõppekava juht ja Läti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarse magistriõppekava POST kaasjuht.
Corina L. Apostol on Tallinna Kunstihoone ja 59. Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator. 2019. aastal kureeris ta Helsingis kunstifestivali Suoja/Shelter peakirjaga „Cosmopolitics, Comradeship, and the Commons“. Varem töötas ta Andrew W. Melloni fondi stipendiaadina New Yorgi kunstiorganisatsioonis Creative Time, kus oli raamatu „Making Another World Possible: 10 Creative Time Summits, 10 Global Issues, 100 Art Projects” üks koostajaid. Aastatel 2010–2016 oli ta Dodge’i stipendiaat Zimmerli kunstimuuseumis, kus uuris Norton ja Nancy Dodge’i nonkonformistliku nõukogude kunsti kogu ja aitas ette valmistada selle näitusi. Aastal 2016 kandideeris ta Kandinsky auhinnale ja 2020. aastal Sergei Kurjohhini auhinnale.
