Skip to main content

Raul Meel ja Krzysztof Piętka. Ülemlaul

Kuraator Tamara Luuk

Aastal 1941 sündinud ja seitsmekümnendatest rohkeid rahvusvahelisi tunnustusi pälvinud Raul Meel teadvustas end kunstnikuna 1960. lõpust ning on sestpeale tegutsenud nii pildi kui ka sõna, nii etendus- kui ka ruumikunstnikuna. Tema töö- ja kujundite kasvatamise meetodeis on leitud vastavusi heliloomega. Kunstihoone näitusel on Meel esindatud kahe konkreetse luuletuse pildireaga: sõnapiltide valikuga „Saalomoni laulude laulust“ ja teosest „Они наши“ („Nemad meie“, ka „Palved“). Neis esitab ta visuaalsed nägemusvasted vana testamendi Saalomoni lauludele ja nopib välja Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagis“ esitatud sunnitöölaagrite nimed, pannes need vaikivate tunnistajatena inimeseks olemise vastuolulisust vaagima. Mõlemad pildisarjad (vastavalt 2008–2010 ja 1987–2018) on ilmunud mitmes versioonis, sh ka köidetuna.

 

„Arvan, et mu palveraamatu tekstide-piltide sirvija, vaataja ja lugeja võib nende mõjul uuesti teravalt tajuda hiiglasliku Gulagi meeletut ja arutut kuritegu, selle piiritu patu ikka veel hirmutavat, aegumatut süüdivust. Seal kannatanute ülekohtu ja piinade lunastamise ülesanne jääb tänase päeva empaatilistele inimestele. Mitte ainult Gulagis ei tehtud kurja. Kõik häda ja kannatus ja lunastus on meie, meie, meie …“ kirjutab Meel oma Gulagi-üllitist saatvas tekstis. Näitusele „Ülemlaul“ aga annab tänaseks vana ja tark mees, kunstnik Raul Meel kaasa apostel Pauluse sõnad: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!“ (1. Korintlastele 13:13).

Aastal 1990 Oświęcimis sündinud, Katowice kunstiakadeemias maalikunsti erialal lõpetanud Krzysztof Piętka obsessiivne jäägitus holokausti teemaga tegelemisel on võrreldav Raul Meele peatumatu loomevõimega. Piętka väsimatu, metoodiline isiklikkus paljastab ühtaegu julmalt ja õrnalt inimajaloos valitsenud kurjuse mõju tema kunstile. Õrnalt, sest Auschwitz-Birkenau territooriumil asus ja asub tänapäevalgi Krzysztof Piętka perekonna kodu, tema ajaloomälu ja -mõtestamise lähtepunkt. 

 

„Ma elan endise natsi surmalaagri Auschwitz-Birkenau territooriumil. /…/ Siinsetel põldudel töötasid vangid kui orjad, kuni surid nõrkenuna. Minu vanaema üks esimesi mälestusi tüdrukupõlvest oli põleva inimliha lõhn. /…/ Territoorium kahe krematooriumi – nr 4 ja 5 – vahel on minu jaoks väga oluline, jalutan seal sageli ja mõtlen oma järgmistele kunstitöödele. See paik mõjub mulle teraapiliselt. Maalikunst on kogu mu elu. /…/ Maalin keskmiselt 100 pilti aastas, 8 kuni 14 tundi päevas, iga päev,“ kirjutab ta oma 2021. aastal saadetud portfoolios.

 

Hea ja kurja, kauni ja koleda, õudust ja ülevust tekitava koos ja sageli läbipõimunult kulgevale eksistentsile, mida mõlemad kunstnikud – Raul Meel ja Krzysztof Piętka – nende omavahelise vanuse, tunnustatuse ja kunsti tegemise viisi erinevustest hoolimata käsitlevad, ehitubki näituse „Ülemlaul“ sisuline telg.

 

https://raulmeel.com/

https://www.instagram.com/krzysiek_pietka/

https://www.facebook.com/profile.php?id=100009782148517