Skip to main content

Olev Subbi: maastikud aegade lõpust

Kuraator Àngels Miralda

Digigiid

Olev Subbi, Larry Achiampong, María Dalberg, Nona Inescu, Ad Minoliti, Juana Subercaseaux, Nazim Ünal Yilmaz ja Maya Watanabe.

 

Üheksakümmend aastat pärast Olev Subbi sündi esitleb Tallinna Kunstihoone tema loomingut Eesti kunstiajaloo ühe tormilisima ajajärgu kontekstis. „Olev Subbi: Maastikud aegade lõpust” asetab Subbi loomingu uude valgusesse, kõrvutades seda nüüdisaegsete rahvusvaheliste kunstnike töödega, mõtisklustega meie suhtest loodusega, mis ristuvad tema huviga ökoloogia ja sotsiaalia vaheliste seoste vastu. Subbi ajalookäsitlus on mittelineaarne — tema maalid on aknad paralleelilmadesse, mis ei kuulu ei olevikku, minevikku ega tulevikku. Nüüdiskunstnikud on välja valitud Subbi töödes leiduvate teemade sidumisel päevakorraliste sotsiaalsete probleemidega. Näitus kutsub üles lakkamatule ümbermõtestamisele ja ühendab omavahel maailma eri paigust pärit mittelineaarsed lülid. Olgugi et Subbi elas kõledas sõjajärgses Eestis, õpetab ta ellu jääma avastades ilu kõikjalt enda ümber. Tema kunstifilosoofia keskmes on konstruktiivne idee ehitada elujaatavuse pinnalt. Maastikust saab lootuse, mälu, mäletamise paik ja koht, kus ehitada tulevikku.

 

Larry Achimapongi, María Dalbergi, Nona Inescu, Ad Minoliti, Juana Subercaseaux’, Nazim Ünal Yilmazi ja Maya Watanabe tööd toovad sisse diskursusi, mis mitmekesistavad Subbi loomingulist ainest nüüdiskontekstile omase kriitilise perspektiivi kaudu. Maastikku polemiseeritakse lähtuvalt mitmesugustest uurimisaladest nagu ökofeminism, ökorahvuslus, queer-teooria, ajalooline revisionism ja afrofuturism. Kriitiliste vaatenurkade lisandudes nii Subbi loomingule kui ka tema tegevuse kontekstile tekivad paralleelid stalinismijärgses tsensuurirežiimis toimunud loomingulise plahvatuse ja maailmas tänini valitsevate ebasoodsate olude vahel. Kasvava tsensuuri ja autoritaarse riigikorra leviku ning ökoloogilise hävingu kontekstis pakub Subbi lähenemine ja selle ajalooline väärtus õpetust ajast, mil vabadus ei olnud endastmõistav.

 

Olev Subbi rõhuasetusel värvile ja maalilisusele on sügavad kohalikud juured ning tema portreedes ja kompositsioonides väljendub maastiku kõikjalolek. Tema maalides laotub väljasolev läbi kodust ja kehast, osutades sünkroonsusele keskkonnaga ning haakudes nii eestlaste identiteedi kui ka uute ökoloogiatega. Näitus võtab lähtekohaks maksiimi, et iga põlvkond hindab ümber oma eellaste teod, nõnda nagu ka Subbi viitas järjekindlalt oma eelkäijatele, ning et muutuvas maailmas on vaja taastada kohalik kunstipärand. Poolabstraktsed värviväljad seovad üheks teesiks mälu püsivuse ja pitseri, mille maastik tulevikukuvandeile vältimatult jätab.

Àngels Miralda (1990) on vabakutseline kuraator ja kirjutaja. Ta elab Terrassas Kataloonias. Ta kasvas üles Barcelona, Cambridge’i, Philadelphia ja Princetoni vahet sõites. Viimased tema kureeritud näitused on toimunud Läti kaasaegse kunsti keskuses Riias, GMK galeriis Zagrebis, Curated by festivalil Zeller van Almsicki galeriis Viinis, Angra do Heroísmo muuseumis Asooridel, lítosti galeriis Prahas ja kaasaegse kunsti muuseumis Tšiili pealinnas Santiagos. Tal on ilmunud kataloogitekstid Georges Pomidou’ keskusele Pariisis, Patricia Ready galeriile Santiagos, Jerwoodi fondile Londonis jt.