Nordisk Filmi vanaaegne liikuv kaameraalus

Elavhõbe

- Simon Dybbroe Mølleri visuaalne essee. Kuraator Post Brothers. Tallinna Fotokuu 2019

Osalevad kunstnikud: Thomas Bayrle, Nina Beier, Alexandra Bircken, D’Angelo, Georgia Gardner Gray, Edith Karlson, Elke Krystufek, Jochen Lempert, John Miller, Rait Prääts, Heji Shin, Sung Tieu, Sophus Tromholt, Andrew Norman Wilson jt.

 

Fotograafial kui materiaalsel protsessil oli küllaltki lühike eluiga, selle algus- ja lõpp-punktideks võiks märkida vastavalt dagerrotüüpia fotoplaatide mürgised elavhõbedaaurud ja arvuti abil loodud T-1000 kujumuutmise stseenid filmis „Terminaator 2“. Nüüd on fotograafia ise elavhõbedasarnaseks saanud. Vedel, muutlik, teisenev ja voogav. Maagiliselt peegeldav ning hakkab ka kergeimast puudutusest tukslema. See on oma juurtest eraldunud ning vabanenud vastutuse ja füüsilisuse koormast. Digitaalne fotograafia on pigem andmekogumine kui pildi tegemine. Suuremat osa meie klõpsudest ei vaata keegi mitte ühtegi korda, ka me ise mitte. Tegu polegi otseselt piltide, vaid magavate andmetega, mis samal ajal on olemas ja ei ole. Tänapäeval teeme fotosid enamasti telefoniga, st seadmega, mis sai oma nime võimest edastada audiosignaale. Kas fotokujutised, mida me loome, on ehk isegi lähedasemad suulisele keelekasutusele kui analoogfotograafiale?

 

Oma hiljutistes tekstides ning näitustel on kunstnik Simon Dybbroe Møller tõstatanud argumendi, et fotograafia kui selline on lakanud eksisteerimast ning on taandunud vaid võrdluspunktiks. Nüüdseks iidne tehnoloogia; abtraktne termin asjade nimetamiseks; asi, mida kanname endaga ning mille suhtes loome seoseid kõigega. “Elavhõbe” on visuaalne essee, mis kasutab kunstiteosed kõrvuti oma tähendust saladuses hoidvate tehisesemetega, käsitledes seeläbi kujutisi ja objekte, mis pole otseselt fotograafia, kuid ometigi sarnanevad sellega.

 

Näitus keskendub sellele, kuidas me tajume ümbritsevat maailma, ajalugu ja materiaalset keskkonda tehnoloogia arengu mõjul. Või veelgi täpsemalt, kuidas juba iganenud või oma kasutusperioodi lõpul olevad tehnoloogiad annavad värvi oleviku tajumisele.

Post Brothers on kureerinud näitusi ja andnud loenguid Poolas, Mehhikos, Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Portugalis, Taanis, Kreekas, Eestis, Saksamaal, Austrias, Leedus, Itaalias, Soomes, Belgias, Lätis, Hollandis ja Hiinas. Tema esseesid ja artikleid on avaldatud Annual Magazine’is, the Baltic Notebooks of Anthony Bluntis, Curas, Fillipis, Kaleidoscope’is, Mousse’is, Neros, Art Papersis, Pazmakeris, Punktis ja Spike Art Quarterlys ning arvukates kunstnikuraamatutes ja näitusekataloogides kõikjal maailmas. Post sündis 1984. aastal Los Angeleses ja õppis Emily Carri kunsti- ja disainiinstituudis Vancouveris (BA 2006) ning California College of Artsi kuraatoriõppes San Franciscos (MA 2009). Post elab ja töötab Münchenis ning väikeses Ida-Poola külas nimega Kolonia Koplany.

 

Simon Dybbroe Møller uurib, kuidas meie meediat muudame ja kuidas see muudab meid. Tema looming paneb proovile sideme meie esmaste tajude ja järjest arenevate kommunikatsioonivahendite vahel. Dybbroe Mølleril on olnud isikunäitused muuhulgas Kaasaegse Kunsti Keskuses Vilniuses, Fondazione Giulianis Roomas, KUNSTHALLE São Paulos, 21er Hausis Viinis, Kunstverein Hannoveris, Frankfurter Kunstvereinis, West London Projectsis, Kunstmuseum Thunis, Kunsthal Aarhusis ja Michigani Ülikooli Kunstimuuseumis. Tema loomingut on näidatud 5. Moskva biennaalil, 2. Torino triennaalil ja 9. Berliini biennaalil ning grupinäitustel MOCAs Detroitis, KW Kaasaegse Kunsti Instituudis Berliinis, Palais de Tokyos Pariisis, The Wattis Institute’is San Franciscos; Museum Ludwigis Kölnis, Barbicanis Londonis; GAMis Torinos, Statens Museum for Kunstis Kopenhaagenis, MMKs Frankfurdis, IMMAs Dublinis, Centre Pompidous Pariisis, Hamburger Bahnhofis Berliinis ja Kunstvereinis Münchenis.

 

Simon Dybbroe Møller sündis 1976 Aarhusis, Taanis. Ta õppis Düsseldorfi Kunstiakadeemias ning Städelschule’s Frankfurt am Mainis. Ta elab ja töötab Berliinis.